Algus sellel suurel seiklusel

Hei!
Mina siin, sõbralik naabruskonna introvert. Rääkimas oma igavast elust. Tere.
Okei seda kirjutamis asja pean ma veel kõvasti õppima. Igatahes, oleks vist aeg alustada sellega milleks ma selle blogi üldse lõin. Okei ma ei oska seda seletada, aga ma üritan oma elu muuta põnevamaks. Võtan osa igast võimalusest, mis mulle pakutakse, ükskõik kui väga ma ka ei tahaks seda teha. Ja ma jäädvustan selle kõik siia blogisse. Ma tahaks loota, et saan olla innustuseks kõigile teistele minusugustele, aga ilmselt seda blogi ei näe keegi. Vähemalt saan tulevikus siis tagasi vaadata, mida ma teismelisena mõtlesin ning loodetavasti naeran kui kurb mu elu SIIS oli.
Mmm jamh

Tegelikult alustasin ma oma teekonda juba varem. Kevadel. Nimelt kevadball. Jap te kuulsite õigesti, mina käisin kooli kevadballil. See tegelikult oli küll mõeldud gümnasistidele, aga lõpuks said siiski ka nooremad minna ja seega ma läksingi. Oma teise parima sõbrannaga. Shook, i know, minul? Kaks parimat sõpra?Nagu ma rääkisin oma postituses10 põhjust miks on hea olla introvert olen ma oma sõpradega väga lähedane. Me räägime kõigest, millest üks tavaline introvert ei räägi. Ja tõesti introverdid on päriselt ka inimesed kellel on tunded ja oma arvamus, uskumatu eksole. Me lihtsalt pole harjunud rääkima ja me ei taha rääkida.

Okei tagasi vana teema juurde. Kevadball. Ma ei uskunud kordagi et ma sinna lähen. Isegi paar päeva enne balli ei olnud mul aimugi et lähen. Lõpuks läksid piletihinnad väga madalaks ja mu sõbral õnnestus mind ikka kuidagi moodi nõusse saada. Ma tegin kogu aeg nalja selle üle, aga siis ta lõpuks ütles täie tõsidusega et davai lähme. Ma olin kategooriliselt vastu, kuid siis ma mõtlesin et need piletid on nii odavad, et me võime kohale minna ja kui see halb on lähme mu sõbranna poole, ostame paki jäätist ning vaatame netflixi. Parim plaan eksole.

Igatahes jõudis kätte see päev, see saatuslik päev. Ma olin algul küll chill, aga kui ma tund aega enne pidu sõbranna juurde jõudsin võttis ikka jalust nõrgaks küll. By the way ma läksin sõbranna juurde, sest me tahtsime enne pidu teha pre eatingut. Kui teised teevad pre drinkingut enne pidu siis meie sõime arbuusi. Vähemalt oli see arbuus.

Nojah jõudis kätte aeg ja me asusime peole. Minu esimene pidu ilma täiskasvanuteta. See oli muidugi koolipidu, aga see loeb ikka, kinda. Kõndisime siis koos sõbrannaga sinna, mõlemad korrates üksteisele et me kumbki ei taha minna, miks me ikka läheme? Pöörame otsa über ja viime hoopis selle netflixi plaani täide. Ma tegelikult tõesti oleks tahtnud seda teha ja kui ma oleks üksi olnud oleks ma seda ka teinud.

Tegelikult oli väga tore. Algus oli väga imelik, sest kõik hoidsid omaette ja olid igal pool laiali. Aga see ongi tavaline eestlaste värk. Algul ei saa vedama ja pärast pidama. Tänu sellele mõistsin miks predrinking on üldse thing. See on üsna vajalik sellistele pidudele. STOP ma ei õhuta alaealiseid jooma, ma lihtsa ütlesin oma arvamuse. "Don't drink and drive kids"

Üks asi mida tõsiselt kahetsen on see, et üks tüdruk, kellel oli väga ilus kleit (minu arvates isegi kõige ilusam kleit sellel peol) ta oli täiesti üksi terve selle aja. Ta ei suhelnud kellegagi ja te saate aru küll kuhu ma sihin. Igatahes ta nägi välja nii kurb ja ma tahtsin täiega minna ja öelda talle kui ilus kleit tal on, aga ma ei julgenud. Ma tõesti kahetsen et ma ei öelnud midagi. Võibolla oleks ma endale uue sõbra isegi leidnud. Seega loo moraal, minge alati tehke kellelegi kompliment. See on kõige lihtsam viis alustada vestlust ja kui see ei tööta siis sa saad lihtsalt minema marssida. Ei mingit piinlikust.

Ilmselt iga normaalne inimene, kes seda luges on küll nagu wtf, miks see vajalik oli? Mingi suvaline tüdruk räägib kuidas ta ükskord koolipeol käis, vau. Shut up you don't know nothing. See oli põhimõttelislt esimene samm minu jaoks introverdi elust reaalsusesse. Eriti mina, kes ma olen yõeliselt hard core introvert, sest isegi poes kui keegi mulle ette astub ja ma temast mööda ei pääse, ei julge ma midagi öelda. Ma lihtsalt seisan seal kuni ta märkab mind või ära läheb. Jap.

Nüüd ütlengi ma teile kõigile, kes oma toas üksinda arvutis või telefonis seda loevad. Jap just sina, ma tean küll et sa seal oled. Mine peole, mine välja ükskõik kuhu. Haara kinni igast võimalusest, mis sulle antakse. Elu on liiga lühike, et seda kasutada mõtlemiseks "Ma ei tea ikka kas on hea mõte", "aga mul on kodus ka hea olla", "kes see ikka mind siia tahab". Ei! Mitte keegi teine ei saa sinu eest SINU elu elada.




Ma muidu pean mainima et Lewis Watson on lihtsalt i-me-li-ne. Tõsiselt soovitan kui sind rahulik ja deep muusika huvitab. Lewis Watson- stay Ma muudkui kuulan repeati pealt.