Üksildus
Hei!
Tahaks ikka oma igat postitust alustada rõõmsal toonil, aga see pole vist väga võimalik, eriti hetkel kui oled tund aega voodis lamanud ja üritanud kõigest väest mitte nutma hakata. Oeh.
Olen ikka üritanud siin blogis välja tuua häid külgi üksiku inimese elust. Siiski ei saa üle ega ümber sellest negatiivsest poolest. Üksik inimene=üksindus, hea või halb?
Ei tule vist väga suure üllatusena, et ma olen üsna üksik inimene. Isegi mu blogi nimes on loner sees. Ma pole selles tegelikult varem midagi halba näinud. Olen harjunud olema üksi ja see ei sega mind. Mul on küll tegelikult sõpru, kuid enamus ajast veedan ma siiski omaette. Mulle meeldib nii, vähemalt siiani on meeldinud...aga
Viimasel ajal on hakanud mind miski painama, kuid ma ei saa aru mis. Ma tunnen end ilma põhjuseta üksikuna? Seda nimetatakse vist siiski rohkem üksilduseks. Oeh ma ei tea. Olen palju aega viitnud koos oa sõprade ja perega. Olen netis palju inimestega suhelnud( isegi rohkem kui kunagi varem) Olen niinimetatud pidudel käinud, kuid ikka tunnen end nii üksildaselt.
See häirib mind, sest olen aastaid olnud omaette ja pole end kunagi varem nii tundnud. Nüüd just kui mu sotsiaalne elu on saanud uue hoo on see imelik tunne mind kimbutama ajanud. Kas probleem võib olla selles? Ma ei usu väga, või mu keha lihtsalt toimibki nii et mida rohkem ma inimestega suhtlen seda üksildasemalt ma ennast tunnen?
Ma ise arvan et probleem on hoopis läheduse puudumises, tahaksin kedagi kallistada ja olla kellegi embuses, kuigi ma pole üldse kallistaja tüüpi inimene. See samamoodi häirib mind, et tunnen läheduse vajadust, kuigi ma olen üsna eemaletõmbav inimene.
Mul on juba mõnda aega tekkinud sellised hood, mida ma isegi kirjeldada ei oska. Ma lihtsalt lähen üks hetk nii kurvaks ja tahan nutta, aga ma isegi ei tea põhjust. Ma tean ainult et see on midagi üksinduse teemaga seotud, aga ma ei saa täpselt aru, mida ma tahan. See ei juhtu ainult kui ma üksi olen, see võib ka lambist sõprade juuresolekul juhtuda.
Eile läks eriti hulluks ja nüüd ma ei suuda isegi millelegi muule mõelda. Oeh küll on raske, kui sa tahad midagi nii väga, aga sa isegi ei tea mida sa tahad.
Mhh. lootsin et peale selle postituse kirjutamist läheb enesetunne paremaks, aga ei... võibolla natukene, sest sain nüüd lihtsalt veidi vinguda.
Igatahes aitäh teile (1-3 inimest) kes selle postituse läbi lugesid (mingil arusaamatul põhjusel) te raiskasite just oma elust paar minutit ühe teismeeas tüdruku vaimusünnitusele.
okei bye
Tahaks ikka oma igat postitust alustada rõõmsal toonil, aga see pole vist väga võimalik, eriti hetkel kui oled tund aega voodis lamanud ja üritanud kõigest väest mitte nutma hakata. Oeh.
Olen ikka üritanud siin blogis välja tuua häid külgi üksiku inimese elust. Siiski ei saa üle ega ümber sellest negatiivsest poolest. Üksik inimene=üksindus, hea või halb?
Ei tule vist väga suure üllatusena, et ma olen üsna üksik inimene. Isegi mu blogi nimes on loner sees. Ma pole selles tegelikult varem midagi halba näinud. Olen harjunud olema üksi ja see ei sega mind. Mul on küll tegelikult sõpru, kuid enamus ajast veedan ma siiski omaette. Mulle meeldib nii, vähemalt siiani on meeldinud...aga
Viimasel ajal on hakanud mind miski painama, kuid ma ei saa aru mis. Ma tunnen end ilma põhjuseta üksikuna? Seda nimetatakse vist siiski rohkem üksilduseks. Oeh ma ei tea. Olen palju aega viitnud koos oa sõprade ja perega. Olen netis palju inimestega suhelnud( isegi rohkem kui kunagi varem) Olen niinimetatud pidudel käinud, kuid ikka tunnen end nii üksildaselt.
See häirib mind, sest olen aastaid olnud omaette ja pole end kunagi varem nii tundnud. Nüüd just kui mu sotsiaalne elu on saanud uue hoo on see imelik tunne mind kimbutama ajanud. Kas probleem võib olla selles? Ma ei usu väga, või mu keha lihtsalt toimibki nii et mida rohkem ma inimestega suhtlen seda üksildasemalt ma ennast tunnen?
Ma ise arvan et probleem on hoopis läheduse puudumises, tahaksin kedagi kallistada ja olla kellegi embuses, kuigi ma pole üldse kallistaja tüüpi inimene. See samamoodi häirib mind, et tunnen läheduse vajadust, kuigi ma olen üsna eemaletõmbav inimene.
Mul on juba mõnda aega tekkinud sellised hood, mida ma isegi kirjeldada ei oska. Ma lihtsalt lähen üks hetk nii kurvaks ja tahan nutta, aga ma isegi ei tea põhjust. Ma tean ainult et see on midagi üksinduse teemaga seotud, aga ma ei saa täpselt aru, mida ma tahan. See ei juhtu ainult kui ma üksi olen, see võib ka lambist sõprade juuresolekul juhtuda.
Eile läks eriti hulluks ja nüüd ma ei suuda isegi millelegi muule mõelda. Oeh küll on raske, kui sa tahad midagi nii väga, aga sa isegi ei tea mida sa tahad.
Mhh. lootsin et peale selle postituse kirjutamist läheb enesetunne paremaks, aga ei... võibolla natukene, sest sain nüüd lihtsalt veidi vinguda.
Igatahes aitäh teile (1-3 inimest) kes selle postituse läbi lugesid (mingil arusaamatul põhjusel) te raiskasite just oma elust paar minutit ühe teismeeas tüdruku vaimusünnitusele.
okei bye
Comments
Post a Comment