Kes ma olen? Miks ma olen?
Hei!
Olen otsustanud luua selle blogi, kuna olen alati tahtnud seda proovida. Varem polnud mul ideid, millest küll võiks kirjutada, aga nüüd peale mitut tundi kestnud binge watchingut youtuberist nimega Jaiden Animations, olen otsustanud ette võtta selle uue teekonna nimega blogimine.
Ma ei hakka üldse valetama, ma olen kurb ja üksik. Ma armastan emaga toidupoes käia ning instagramis inimesi stalkida. Ma arvan et see põhjendab piisavalt miks mu elu on kurb ja üksik... Olen introvert, olen seda terve elu olnud. Minus tekitab tõelist hirmu inimestega rääkimine. Mis saab siis kui ma midagi valesti ütlen? Äkki ma ütlen midagi väga kohatut? Äkki tekib meie vahel piinlik vaikus? Äkki ta ei taha üldse minuga suhelda? Arusaadavalt on mul suhtlemisega probleeme. Mul on liiga madal enesehinnang ja mingis mõttes olen ma perfectionist. Teate mitu korda olen ma seda teksti juba uuesti kirjutanud. Ma isegi ei suuda kokku lugeda. Lühikeste kirjade kirjutamine võib mul võtta tunde. Mulle ei meeldi kui mu tekst kõlab nii nagu igal tavalisel teismelisel ning mind ajab iga imelik pisidetail närvi. Kõik see kokku tuleneb jällegi sellest et mind huvitab liiga palju teiste arvamus ja see muudab mind veelgi vähem enesekindlaks. Kokku moodustub lihtsalt jälle üks suur surnud ring, millest välja astuda on väga väga raske.
Ma ei ütle võimatu, ma kunagi ei ütle võimatu, sest ma usun et kõik siin elus on võimalik kui seda väga tahta ja selle nimel vaeva näha.
Kõik me teame lugusid näiteks erinevatest kuulsustest, kes ei osanud unesgi ette näha et nad kuulsaks saavad. Muidugi ka kõik tavainimesed kelle unistused on täitunud. Ma tahan lihtsalt nii väga uskuda, et kui näed tõesti vaeva siis saad täita iga oma soovi. Ma pole üldse unistaja inimene. Ma kardan et ma lihtsalt ei julge unistada. Nüüd olen aga otsustanud, maksku mis maksab ma pean saama endale juurde enesekindlust. Ma pean hakkama elu elama enda tahtmiste järgi. Ma ei taha istuda päevad läbi oma toas lootes, et elu läheb ise paremaks. Ma pean ise vaeva nägema ja ma kavatsen ka. Kasvõi tibusammul samm sammu haavalt, aga peaasi et ikka edasi.
Olen praeguse suve goalsiks võtnudki selle, et kasutada kõiki võimalusi mis mulle antakse ning proovida väga palju uut. Tahan oma rännakut siin blogis jagada.
Nüüd ulatangi ma sulle oma käe, ükskõik kes sa oled, kas introvert, üksik või lihtsalt sociali awkward inimene, tule minuga kaasa sellele teekonnale. Ükskõik kui raske see ka on, mina toetan sind. Nagu ütles youtuber Molly Burke "Going blind doesn't change who you are, it changes how you live" siis samuti ütleks ma et introvert olemine ei muuda seda, kes sa oled, vaid seda kuidas sa elad. See on sinu elu ja sinu otsused. Kui tahad seda muuta pead selleks ise vaeva nägema.
Olen otsustanud luua selle blogi, kuna olen alati tahtnud seda proovida. Varem polnud mul ideid, millest küll võiks kirjutada, aga nüüd peale mitut tundi kestnud binge watchingut youtuberist nimega Jaiden Animations, olen otsustanud ette võtta selle uue teekonna nimega blogimine.
Ma ei hakka üldse valetama, ma olen kurb ja üksik. Ma armastan emaga toidupoes käia ning instagramis inimesi stalkida. Ma arvan et see põhjendab piisavalt miks mu elu on kurb ja üksik... Olen introvert, olen seda terve elu olnud. Minus tekitab tõelist hirmu inimestega rääkimine. Mis saab siis kui ma midagi valesti ütlen? Äkki ma ütlen midagi väga kohatut? Äkki tekib meie vahel piinlik vaikus? Äkki ta ei taha üldse minuga suhelda? Arusaadavalt on mul suhtlemisega probleeme. Mul on liiga madal enesehinnang ja mingis mõttes olen ma perfectionist. Teate mitu korda olen ma seda teksti juba uuesti kirjutanud. Ma isegi ei suuda kokku lugeda. Lühikeste kirjade kirjutamine võib mul võtta tunde. Mulle ei meeldi kui mu tekst kõlab nii nagu igal tavalisel teismelisel ning mind ajab iga imelik pisidetail närvi. Kõik see kokku tuleneb jällegi sellest et mind huvitab liiga palju teiste arvamus ja see muudab mind veelgi vähem enesekindlaks. Kokku moodustub lihtsalt jälle üks suur surnud ring, millest välja astuda on väga väga raske.
Ma ei ütle võimatu, ma kunagi ei ütle võimatu, sest ma usun et kõik siin elus on võimalik kui seda väga tahta ja selle nimel vaeva näha.
Kõik me teame lugusid näiteks erinevatest kuulsustest, kes ei osanud unesgi ette näha et nad kuulsaks saavad. Muidugi ka kõik tavainimesed kelle unistused on täitunud. Ma tahan lihtsalt nii väga uskuda, et kui näed tõesti vaeva siis saad täita iga oma soovi. Ma pole üldse unistaja inimene. Ma kardan et ma lihtsalt ei julge unistada. Nüüd olen aga otsustanud, maksku mis maksab ma pean saama endale juurde enesekindlust. Ma pean hakkama elu elama enda tahtmiste järgi. Ma ei taha istuda päevad läbi oma toas lootes, et elu läheb ise paremaks. Ma pean ise vaeva nägema ja ma kavatsen ka. Kasvõi tibusammul samm sammu haavalt, aga peaasi et ikka edasi.
Olen praeguse suve goalsiks võtnudki selle, et kasutada kõiki võimalusi mis mulle antakse ning proovida väga palju uut. Tahan oma rännakut siin blogis jagada.
Nüüd ulatangi ma sulle oma käe, ükskõik kes sa oled, kas introvert, üksik või lihtsalt sociali awkward inimene, tule minuga kaasa sellele teekonnale. Ükskõik kui raske see ka on, mina toetan sind. Nagu ütles youtuber Molly Burke "Going blind doesn't change who you are, it changes how you live" siis samuti ütleks ma et introvert olemine ei muuda seda, kes sa oled, vaid seda kuidas sa elad. See on sinu elu ja sinu otsused. Kui tahad seda muuta pead selleks ise vaeva nägema.
Comments
Post a Comment