Introvert, ekstravert, ambivert- on neil üldse mõtet?
Heia!
Teie sõbralik naabruskonna introvert on tagasi ja täiesti uue suunaga.
Uskumatu, viimasest postitusest on möödas umbes-täpselt pool aastat.
Pool aastat, 6 kuus, 182 päeva, 4382 tundi, 15 778 463 sekundit.
Mul pole õrna aimugi, kas need numbrid on tõesed. Muidugi kasutasin ma google kalkulaatorit, ega ma mingi matemaatika huviline ei ole.
Jah, sellest on palju aega möödas kui ma siia viimati kirjutasin. Mis on selle ajaga muutunud?
KÕIK, absoluutselt kõik
Samas ka... mitte midagi
Raske mõista? Sama lugu siinpool.
Mõeldes sellele kõigele, mis on viimase aastaga juhtunud, ei suuda väga isegi uskuda. Kurb on aga see, et sellest teekonnast jäi peaaegu kõik jäädvustamata.
Mis tegelikult oligi selle blogi point.
Jäädvustada enda elu ja kõiki muutusi. Olla inspiratsioon kõigile teistele endasugustele. Näidata et kui mina suudan suudavad seda kõik.
Nüüd aga istun ma siin üksi, reede öösel kell 3 ja mõtlen, kuidas olen jälle sattunud siia samasse auku tagasi.
Ma pigem alustan algusest
Ma loeks enda elu muutumise algust eelmise suve keskpaigast. Enne seda olin ma olnud terve elu üks ja sama inimene. Ma olin kindel kõiges ja mis peamine ma olin kindel 'Kes ma olen'. Aga nüüd mõistan, et tegelikult ma lihtsalt arvasin et olen kindel.
Juuli, 2018-sündmus, mis muutis peatselt kogu minu elu ja käis nagu merelainena tõmmates ka teisi minuga seotud inimesi endaga kaasa. Ma hakkasin muutuma, hakkasin maailma nägema. Nägin seda läbi sellise pilgu, mida varem avastanudki polnud.
Avastasin endas külgi, milles ma varem isegi teadlik polnud. Minu ellu sattusid uued inimesed, uued olukorrad. Kõik, millest pikalt alateadvuses unistanud olin, aga ühtäkki see polnudki kõik nii tore kui ma lootnud olin.
See suvi oli parim suvi eales, aga samas ka kõige nuturohkem. Mida rohkem inimesi mu ellu sattus, seda õnnetumaks ma muutusin, seda üksildasemana ma ennast tundsin.
Ma olin mitmeid aastaid olnud üksik, aga see ei häirinud mind kunagi. Ma isegi ei pannud seda tähele. Ma olin kogu aeg arvanud, et ma ei vaja inimesi ja ma olen üksinda õnnelik, aga kui ühtäkki tekkisid inimesed mu ellu ja ma sain aru kui väga ma tegelikult seda vajasin.
Mõistsin kui väga ma vajan lähedust, hoolt, tunnustust, märkamist ja kõike muud, mida inimesed anda võivad. Sellepärast tahtsin kõike aina juurde ja juurde. Ma tahtsin uusi inimesi, tahtsin kõike inimestega koos teha, tahtsin rääkida- palju ja kõigest.
Ma tahtsin teha tasa kõik, mis aastatega oli puudu jäänud. Siiski ei suutnud seda tühimikku kõik täita. Hoolimata uutest inimestest, tundsin end ikka üksildaselt. Arvasin, et asi on läheduses. Et mulle ei piisa vaid rääkimisest, ma tahan füüsilist lähedust.
Kuid ka selles ei olnud asi. Ma lükkasin kõik inimesed eemale, kes lühikese ajaga mulle 'ohtlikult' lähedale sattusid.
See kõik tekitas minus nii palju segadust. Ma olin nii kurb ja ma ei saanud ka aru, mis mind kurvaks tegi. Tundus täielik must ring, mida mööda ma jooksin.
Õnneks ei kestnud see kaua, kuna suvi sai läbi ja oli taas võtta ette koolitee. Umbes kuuks- kaheks jätkus mu elu üsna nii nagu suvel, kuid ajapuuduse tõttu muutusid nädalavahetused minu jaoks puhkuseks, kus tahtsin lihtsalt diivanil lösutada.
Nii aga ei käinud see mu sõprade kohta. Nemad jätkasid samas vaimus edasi ja see tekitas minus hirmu. Kartsin teistest maha jääda. Nägin pidevalt, kuidas nende elu säras ja minu omast kaugenes. Tekkis uuesti üksildus tunne. Paanikahood. Hüsteeria. Lõputu nutmine.
Tol hetkel sain ka aru, et kõik 'uued inimesed', keda suvel kohanud olin ei ole just need inimesed, keda enda elus hoida. Sellepärast lõikasin järsult pea kõik oma elust välja ning ühtäkki olin täpselt samas punktis tagasi, kust olin alustanud. See tekitas üksildusest masenduse.
Olin üsna sügavas augus, mentaalselt. Kössitasin seal, kuni otsustasin ohjad taas enda kätte võtta. Hakkasin uuesti inimestega suhtlema. Küll neti teel, aga asi seegi.
Ma ei oodanud enam, vaid kirjutasin ise. Täiesti võõrastele.
Aasta tagasi ma seda poleks suutnud.
Kohtusin inimesega, kes mu elust väga puudu oli. Ta aitas mul jõuda nii paljudes asjades selgusele. Õppisin tänu talle palju uut nii maailma kui ka enda kohta. Samuti on olnud ka teisi inimesi. Põhiliselt netis, kes on mind nii palju muutnud.
Ma olen hakanud nii väga hindama inimesi enda ümber, olen aru saanud kui vajalikud on inimesed ja et igalt ühelt on alati võimalus midagi õppida.
Olen hakanud mõtlema, tõsisielt mõtlema. Täna sellele ka mõistma.
Nüüd on mul pidevalt üles alla kõikumised. Ma tegelen endaga. Pühendan aega endale, aga tõde on et kui oled ühe korra maad puudutanud võib olla raskusi taas pilvedesse tõusmisega.
Kogu see blogi on ehitatud üles ' introvertsusele', kuid nüüd peale pikki mõttetunde olen ma aru saanud, et ma ei olegi kõige introvertsem inimene. Mulle tegelikult väga meeldib suhelda ja olla inimestega koos, sama palju naudin ma ka üksi olekut. Ma lihtsalt ei suuda tunda end võõraste inimeste juures kindlalt. Vajan endale lähedasi inimesi ja ainult siis suudan olla täielikult mina ise.
Kui ma ei ole introvert, kuid samuti kohe kindlasti mitte ka ekstravert. Kes ma siis üldse olen?
Jah ma tean, et on ka olemas 'ambivert', kes siin on täpselt intro- ja ekstraverdi vahel.
Aga milleks suruda end mingisse kindlasse kasti?
Miks pean ma kindlalt ütlema, et mul on just täpselt selle isiksuse jooned?
Lõppkokkuvõttes ei ole sellel ju mingitki vahet. Ole sa introvert, ekstravert, ambivert- lõpuks loevad ikkagi sinu enda teod, mitte see milline isiksusepsühholoogia mõiste sind iseloomustab.
Mis ma nüüd selle pika jutuga öelda tahtsin? Ehh ei tea
Kas kõigel jutul peab alati point olema? Ei usu
Seega ma lihtsalt loodan, et mu tekst pani kedagi natukenegi mõtlema, kasvõi korraks
Sellisel juhul on mu päev korda läinud.
Nägudeni! Kohtume... võibolla paari päeva pärast või siis poole aasta. Kes teab, kes teab
15 778 463
Teie sõbralik naabruskonna introvert on tagasi ja täiesti uue suunaga.
Uskumatu, viimasest postitusest on möödas umbes-täpselt pool aastat.
Pool aastat, 6 kuus, 182 päeva, 4382 tundi, 15 778 463 sekundit.
Mul pole õrna aimugi, kas need numbrid on tõesed. Muidugi kasutasin ma google kalkulaatorit, ega ma mingi matemaatika huviline ei ole.
Jah, sellest on palju aega möödas kui ma siia viimati kirjutasin. Mis on selle ajaga muutunud?
KÕIK, absoluutselt kõik
Samas ka... mitte midagi
Raske mõista? Sama lugu siinpool.
Mõeldes sellele kõigele, mis on viimase aastaga juhtunud, ei suuda väga isegi uskuda. Kurb on aga see, et sellest teekonnast jäi peaaegu kõik jäädvustamata.
Mis tegelikult oligi selle blogi point.
Jäädvustada enda elu ja kõiki muutusi. Olla inspiratsioon kõigile teistele endasugustele. Näidata et kui mina suudan suudavad seda kõik.
Nüüd aga istun ma siin üksi, reede öösel kell 3 ja mõtlen, kuidas olen jälle sattunud siia samasse auku tagasi.
Ma pigem alustan algusest
Ma loeks enda elu muutumise algust eelmise suve keskpaigast. Enne seda olin ma olnud terve elu üks ja sama inimene. Ma olin kindel kõiges ja mis peamine ma olin kindel 'Kes ma olen'. Aga nüüd mõistan, et tegelikult ma lihtsalt arvasin et olen kindel.
Juuli, 2018-sündmus, mis muutis peatselt kogu minu elu ja käis nagu merelainena tõmmates ka teisi minuga seotud inimesi endaga kaasa. Ma hakkasin muutuma, hakkasin maailma nägema. Nägin seda läbi sellise pilgu, mida varem avastanudki polnud.
Avastasin endas külgi, milles ma varem isegi teadlik polnud. Minu ellu sattusid uued inimesed, uued olukorrad. Kõik, millest pikalt alateadvuses unistanud olin, aga ühtäkki see polnudki kõik nii tore kui ma lootnud olin.
See suvi oli parim suvi eales, aga samas ka kõige nuturohkem. Mida rohkem inimesi mu ellu sattus, seda õnnetumaks ma muutusin, seda üksildasemana ma ennast tundsin.
Ma olin mitmeid aastaid olnud üksik, aga see ei häirinud mind kunagi. Ma isegi ei pannud seda tähele. Ma olin kogu aeg arvanud, et ma ei vaja inimesi ja ma olen üksinda õnnelik, aga kui ühtäkki tekkisid inimesed mu ellu ja ma sain aru kui väga ma tegelikult seda vajasin.
Mõistsin kui väga ma vajan lähedust, hoolt, tunnustust, märkamist ja kõike muud, mida inimesed anda võivad. Sellepärast tahtsin kõike aina juurde ja juurde. Ma tahtsin uusi inimesi, tahtsin kõike inimestega koos teha, tahtsin rääkida- palju ja kõigest.
Ma tahtsin teha tasa kõik, mis aastatega oli puudu jäänud. Siiski ei suutnud seda tühimikku kõik täita. Hoolimata uutest inimestest, tundsin end ikka üksildaselt. Arvasin, et asi on läheduses. Et mulle ei piisa vaid rääkimisest, ma tahan füüsilist lähedust.
Kuid ka selles ei olnud asi. Ma lükkasin kõik inimesed eemale, kes lühikese ajaga mulle 'ohtlikult' lähedale sattusid.
See kõik tekitas minus nii palju segadust. Ma olin nii kurb ja ma ei saanud ka aru, mis mind kurvaks tegi. Tundus täielik must ring, mida mööda ma jooksin.
Õnneks ei kestnud see kaua, kuna suvi sai läbi ja oli taas võtta ette koolitee. Umbes kuuks- kaheks jätkus mu elu üsna nii nagu suvel, kuid ajapuuduse tõttu muutusid nädalavahetused minu jaoks puhkuseks, kus tahtsin lihtsalt diivanil lösutada.
Nii aga ei käinud see mu sõprade kohta. Nemad jätkasid samas vaimus edasi ja see tekitas minus hirmu. Kartsin teistest maha jääda. Nägin pidevalt, kuidas nende elu säras ja minu omast kaugenes. Tekkis uuesti üksildus tunne. Paanikahood. Hüsteeria. Lõputu nutmine.
Tol hetkel sain ka aru, et kõik 'uued inimesed', keda suvel kohanud olin ei ole just need inimesed, keda enda elus hoida. Sellepärast lõikasin järsult pea kõik oma elust välja ning ühtäkki olin täpselt samas punktis tagasi, kust olin alustanud. See tekitas üksildusest masenduse.
Olin üsna sügavas augus, mentaalselt. Kössitasin seal, kuni otsustasin ohjad taas enda kätte võtta. Hakkasin uuesti inimestega suhtlema. Küll neti teel, aga asi seegi.
Ma ei oodanud enam, vaid kirjutasin ise. Täiesti võõrastele.
Aasta tagasi ma seda poleks suutnud.
Kohtusin inimesega, kes mu elust väga puudu oli. Ta aitas mul jõuda nii paljudes asjades selgusele. Õppisin tänu talle palju uut nii maailma kui ka enda kohta. Samuti on olnud ka teisi inimesi. Põhiliselt netis, kes on mind nii palju muutnud.
Ma olen hakanud nii väga hindama inimesi enda ümber, olen aru saanud kui vajalikud on inimesed ja et igalt ühelt on alati võimalus midagi õppida.
Olen hakanud mõtlema, tõsisielt mõtlema. Täna sellele ka mõistma.
Nüüd on mul pidevalt üles alla kõikumised. Ma tegelen endaga. Pühendan aega endale, aga tõde on et kui oled ühe korra maad puudutanud võib olla raskusi taas pilvedesse tõusmisega.
Kogu see blogi on ehitatud üles ' introvertsusele', kuid nüüd peale pikki mõttetunde olen ma aru saanud, et ma ei olegi kõige introvertsem inimene. Mulle tegelikult väga meeldib suhelda ja olla inimestega koos, sama palju naudin ma ka üksi olekut. Ma lihtsalt ei suuda tunda end võõraste inimeste juures kindlalt. Vajan endale lähedasi inimesi ja ainult siis suudan olla täielikult mina ise.
Kui ma ei ole introvert, kuid samuti kohe kindlasti mitte ka ekstravert. Kes ma siis üldse olen?
Jah ma tean, et on ka olemas 'ambivert', kes siin on täpselt intro- ja ekstraverdi vahel.
Aga milleks suruda end mingisse kindlasse kasti?
Miks pean ma kindlalt ütlema, et mul on just täpselt selle isiksuse jooned?
Lõppkokkuvõttes ei ole sellel ju mingitki vahet. Ole sa introvert, ekstravert, ambivert- lõpuks loevad ikkagi sinu enda teod, mitte see milline isiksusepsühholoogia mõiste sind iseloomustab.
Mis ma nüüd selle pika jutuga öelda tahtsin? Ehh ei tea
Kas kõigel jutul peab alati point olema? Ei usu
Seega ma lihtsalt loodan, et mu tekst pani kedagi natukenegi mõtlema, kasvõi korraks
Sellisel juhul on mu päev korda läinud.
Nägudeni! Kohtume... võibolla paari päeva pärast või siis poole aasta. Kes teab, kes teab
15 778 463
Comments
Post a Comment